"Ega kass loll ei ole!", hüüdsin tütrele ja istusin arvuti taha. Meie kassipoiss oli nimelt parasjagu köögist, kus Helen elektrilise hambaharjaga hambaid pesi, just ärritunult jalga lasknud. Ta nimelt ei suuda selle riistapuu surinat taluda, pealegi teeb mu tütrele see nalja, kuidas Rambo turri läheb ja umbusklikult oma kiusaja igat liigutust jälgib. Kass loomulikult lahkus, sest mine sa neid veidralt käituvaid inimesi tea, parem karta kui kahetseda!

Saabusin just paarkümmend minutit tagasi töölt - tähtaeg on nii kannul ja tööd niivõrd palju veel, et mõistlik on niikaua teha kui väsimus murrab...

Seega algas minu 8. märts parasjagu siis, kui läbisin libeda Taara puiestee ja Vikerkaare tänava vahelist koduteed.

Uinumiseelsete mõtteina keerlevad veel peas tütrega seotud mõtted - mõne päeva pärast sõidab ta Inglismaale ülikoolide avatud uste päevadele, et uurida sealseid edasiõppimisvõimalusi. Mõned pakkumised on ta juba saanud, aga ta peab oluliseks seda, et saaks ise ka enne mingi ülevaate ja pildi kohapealsetest oludest. Ta ei taha kooli sattuda niimoodi nagu mina kunagi Tartusse õppima tulin - esimest korda sõitsin siia, kui dokumendid kunstikooli sisse andsin ja siis oli peatselt pingeline eksamiperiood ja lõpuks maabusin sügisel kitsukeses ühikatoas. Rohkem polnud mul mingeid valikuid ja kõik iseseisva elu kogemused tulid ühe laviinina.