Mõned mõttepausid 15.märtsist -13.aprillini 2006Söepõletuseks- miilipuud või inimhinged?
Veebruarivineses Tartu "Lillekülas" ei olnud kannikesed, tulbid, ülased, rääkimata tulikatest või nelkidest veel lumevaiba alt pääsenud ja Kullerkupu tänav ei ole varem mu Tartu jalutuskäikudel ette tulnud. Kaardimoore olen vältinud teismeliseeast saati. Aga Vallo Nuust oli jätnud oma artiklikogumikus „Kuutunnel” olevas lühikeses jutus ennustajast, Elga Miilist, jutustades nii palju küsimusi õhku rippuma, et uudishimu mind aedlinnakusse jäljekütina nuputama juhtis. Silt „Kaardimoor Elga Miil, alumine kell” oli alles, aga ikkagi oli kõik kuidagi teistmoodi, kui artiklis...
Masendavalt sini-valge ruudu-triibulises haiglapidžaamalikult mõjuvas kitlis kaardimoor Elga Miil avas pooltõrjuvalt ukse ja teatas, et ta ei jõua enam jõuludest saadik tulevikuküsijaid vastu võtta. Ta olevat juba peaaegu selgeks õppinud sõna „ei”. Vallo Nuusti kirjeldatud „pillavalt lillelises kleidis” kaardimoori asemel kohtasin hoopiski talvehalli, vaevatud ja nagu hiljem selgus, hiljaaegu pensionipõlve jõudnud haiglasevõitu naist, kelle puhul tundsin, et ei tohiks teda vaevata ja kaartidelt ennustamist küsidagi mitte. Ega ma selle mõttega sinna jõudnudki, olin lihtsalt uudishimust ajendatuna põiganud oma isiklike muremõtete maharaputamiseks pikemale siksakilisele rännakule, ettekäändeks oma silmaga kaardimoori üle vaatamine.
Siiski lootsin ka leida midagi erilist, mingit uut leidu, mis suunaks mind, mis juhiks, mis omaks tähendust edasiste sammude seadmiseks. Korraks vilksatas peas, et äkki lasengi kaartidelt ennustada, aga kui kaardipakk (miskipärast ka too seekord sinine!) lauale jõudis, siis selgus, et kaardimoori juures ei saa krediitkaardiga tasuda ja mu rahakott oli lootusetult tühi. Selgitasin kiiruga, et ma tulin ainult üle ukse piiluma ja olen esimest korda elus võhivõõralt intervjuud küsimas, üritasin isegi luba küsida diktofoni kasutamiseks ja siis katkestas minu äbarikud katsed telefonihelin. Jutt, mis mu kõrvu jõudis, oli huvitav, ennustused/soovitused uudishimulikuks tegevad, aga salvestusnupule jätsin delikaatselt vajutamata.
Rääkisime pärast veel pikalt, aga mu mõttes mõlkunud eksperiment, et küsiks ennustusi mitte enda, vaid hoopiski mu kuulsate kaaslinlaste – Aleksander Mülleri ja Hannes Varblase kohta, jäigi läbi viimata. Tubli kaardimoorist psühholoog, pealegi lausa diplomeeritud ja aastaid normaalse nõustaja kombel leiba teeninu, suutis hoopiski avada mind. Ei usu, et järgmisele külastuskorrale planeeritud rituaal saaks kulgeda puhaste kaartidega.
Aga Elga Miilil on juubel tulemas ja planeerin siiski 20nda märtsi paiku uut külaskäiku. Kullerkuppe ma sünnipäevaks välja võluda ei saa, aga midagi tema energia taastamiseks ma teha tahaksin. Mulle tundus, et meie vahel tekkis side. Pealegi olen võlgu, sest ennustuse sain kogemata ikkagi. Olin sattunud Elga Miili juurde juhuslikult keskpäeval ja juhtus, et kaartide asemel ennustas mu tulevikku hoopiski seinakell, mis äkitselt mulle ootamatult kaheteistkümnendat tundi lõi... Elga Miil pidas seda väga tähenduslikuks ja arvas, et mind ootab ees suur õnn.
Uskmatu Toomana võtsin ennustust kaardimooriliku tavatrikina. Samas otsustasin endale sisendada, et mingi sisemise pöörde pean ette võtma küll. Aga mu saatus muutus järgmisel päeval hoopiski sellistel ootamatutel pööretel, mida uneski ei oleks osanud ette kujutada. Minu tahtest sõltumatult juhtunud sündmused keerasid väljapoole asjade varjus olnud pooled!
Tollel Kullerkuputänavalt kesklinna sumpamise päeval aga kaldusid mu mõtted hoopiski nimemaagiale. Tahtsin ju uurida Elga Miili kaartidelt Tartu linna koloriitsete isikute, kultusmuusik Aleksander Mülleri ja poeet Hannes Varblase tulevikku, sest mulle on juba teismelisena tartlaseks saanuna jäänud nende käekäik hämaraks ja alati on kummitanud kohutav mõte, et ükspäev nad alkoholi tõttu hääbuvad... Miks nad end tapavad ja millega see lõpuks lõpeb?
Jah, Legend Juba Eluajal ja Varblane on olnud aastaid mulle teada boheemlaskonnas liikuvate kujudena, ja kokkupuutepunkte ühiste tuttavate kaudu on olnud mitmeid, aga kuna distantseerusin aastateks kunstnikkonna seltsielust ja otsustasin piirduda vaid ametitöö meelelahutustega (mida TKK meediaosakonna professor Raivo Kelomees nüüd kõlavalt reaalkunstnikuks olemisena tituleerib), siis jäi Tartu „vabade kunstide vaim” kuskile minust kõrvale hõljuma. Nägin teda aeg-ajalt, ta ei ole mulle võõras, aga ma seisan siiani kõrval ja vaatlen...
Öeldakse, et ega nimi meest riku. Mulle tundub, et paljudel puhkudel nimi hoopiski vormib inimest ja aitab esile tuua huvitava nurga alt isiksuse sisemise sügavuse rikkusi. Mälestuskilde Varblase teravast nokast ja rembrantlikust sulestikust on rääkinud paljud mu tuttavad. Eks isegi olen trehvanud teda Ülikooli Raamatukogus töötamise aegadel mu kolleegi juurest kergeil tiivul viivuks läbihüplevana, uudiseist säutsuvana ja Kulka otsustest särtsuvana. Või nagu tark linnalind kunagi, on ta osanud alati oma nokka õigel ajal napsata palukese teiste suleliste vahelt - sõõm siit, amps sealt. Aga kunagi ei ole ta tundunud mulle prügikastilinnuna (paljudele korralikele kodanlastele aga ilmselt küll), vaid hoopiski on kahju olnud, et on olnud vähe võimalusi tema sulestiku nüansirikkuse imetlemiseks ja kogutud terakuhjaga tutvumiseks.
Mülleri Sass ehk Legend juba eluajal on jäänud aastaiks mu teedelt hoopiski kõrvale, sest koolipõlves ette võetud jalutuskäigud Supilinna lõppesid kahjuks väga pikka aega tagasi. „Siin elab, töötab ja õpib Aleksander Müller" siltigi enam pole. Aegajalt meenub veel ähmaselt midagi 70ndail aastail (ilmselt Ülikooli klubi) klaverikaane alt kõlanud bluusikatke, aga kõik see on mähkunud nagu mingisse valgesse uttu või ajatolmu või üldse- mis jahu mul tol ajal küll peas oli! Unustatud on ajad, kui Müller-Möldri ja Land-land´laste musa mind haaras või Suuk´i saatel tantsupõrand minugi endasse tõmbas... Müller on tänaseks läbi jahvatanud juba mitu veskitäit mitme põlvkonna Korralike Kodanike kuulmisnärve aga loodan, et järgmisel aastal kuuskümmend või SUUKkümmend aastat saava boheemlase vaba vaimu tuultest raputatud kuulasjaskond ei saa iial liiga vanaks rock`n`rolli jaoks ja on jätkuvalt veel liiga noor, et surra.
Miks on neil enesehävituslikult käituvatel Tartu linna Nähtustel kuri tuli takus ja lausa surmatung jõuda kiiremini Tundmatusse Tulevikku?
Võibolla kaardimoori kaardid näitaksidki, kuidas kulgeks edaspidi Varblase lend või Mülleri tuuleveskite hoog – aga las parem jääbki see mäng mängimata. Märksa turvatundelisem on tõdeda Tartu tänavanukal emmast-kummast möödudes, et nad on ikka alles...
Tähendusrikas on ka minu nimemaagiaotsinguil kaardimoori perekonnanimi Miil – miilis ju põletati sütt. Söepõletamise protsessis puidust tekkiv süsi on aga aine uus olek, uus kvaliteet, omamoodi ümbersünd.
Küllap on paljudele inimestele olnud ennustajad-nõiad-kaardimoorid-taldrikukeerutajad vajalikud enesepuhastuseks, läbi mängutulekahju uue ehitamiseks? Küllap aitab viin paljudel sisemist tulekahju kustutada? Või leiame mõne teise hästi-ära-unustatud viisi inimhinge söepõletuseks?
"Taas hävine ja uueks saa, kes ei mõista seda, nagu võõras läbi maa, käib kesk ööd ja häda." – need Goethe read on saanud ka minu kreedoks. Ainult julgusest tuleb vahel puudu kui Mina vajab järjekordset puhastustuld. See ei ole kaardiladumine. Loodan, et ka mitte elupõletamine.
Aga kõik, mis teed, teed iseendale.
