Kui suudaks kõik, mis varasemail päevil olulist on sündinud nüüd tagantjärgigi üles tähendada!
Alustuseks üks copy/paste...

Lõpuks ei mäleta me mitte oma vaenlaste sõnu, vaid oma sõprade vaikimist
Martin Luther King

Pr. Palmi
CURRICULUM VITAE
(avaldamata lõik eluloost)


Kui pr Palm aastaid tagasi paljutõotavalt tulusale ja laia arenguperspektiiviga töökohale asus, ei osanud ta aimata, et hakkab lähenema globaalne jääaeg.
Kontor paistis talle esialgu imekena – klaasseintega ruumist avanes vaade sinetava silmapiirini ja savipotike, milles ta juurdunud oli, mahtus ilusasti avarasse ruumi ära. Ka ei ulatunud ta latv veel laeni ja ta nooljad lehed olid alles pisukesed ja üleüldse oli ta viks, viisakas ja tagasihoidlik, ta ei paistnud oma kolleegide – Leppade, Kaskede, Pajude jms hulgas millegi erilisega silma. Juhataja, pr Näsiniin, õitses parasjagu ja jättis Palmile väga armastusväärse mulje.
Tasapisi hakkas Palm kõrgemaks sirguma ja töökaaslastele tundus, et ta on hakanud „laia lehte mängima”.
Kes nüüd seda enam täpselt mäletab, kas oli see mõne tööpäeva alustuseks toimuval hommiku-kohvi-loba-laua-jutul või lõunatunnisel korduslõunal, kui pr Kuusk võttis sõna ja hädaldas, et pr Palm teda torgib. Ka pr Männil oli sarnased pretensioonid: „Pr Palm laiutab liialt ja seetõttu ei torka minu kallihinnaline kasukas enam silma!”
Palm tõmbus targu tagasi ja lasi end transportida kõige pimedamasse ja tagasihoidlikumasse nurka. Mõni aeg oli rahu majas.
Aga siis tekkisid sealses asupaigas kolleeg Ussilakaga erimeelsused töömeetodite ja ilmavaate küsimustes. Ussilakk ei olnud kunagi oma ninast kaugemale näinud ja Palmi kõrgelt nähtud visioonid tundusid südamlikule seebiooperite vaatajale elukauged ja oleksid sundinud Ussilakka pingutama.
Nüüd leidis üksuse juhataja, pr Näsiniin, et peaks midagi ette võtma, sest pr Ussilakk oli talle sosistanud oma kaebused: „Pr Palm pidavat teda ebakompetentseks, küündimatuks ja klientidega töötamisel ei suutvat rakendada kaasaaegseid psühholoogilisi ja pedagoogilisi meetodeid, pealegi olevat ta mari mõnikord mõnele mürgina mõjunud....” ja „Pr Palmi „kabinetis” käivat kahtlast päritolu ja -liiki külalisi, kes tunduvad kuidagi eksootilised ja võõrapärased. Tema ei näe, millega pr Palm päevast-päeva tegeleb oma arvutiekraani taga, see on kahtlane värk! Ja üldse, tema peab kinni kindlast töörežiimist, K-P 11-18ni, aga pr Palm, kuigi tema tööaeg on E-R 8-17 ei pea kinni kindlatest tööaegadest, segab teda laupäeviti ja pühapäevitigi tööprobleemidega ja tagatipuks kulutab ka ööelektrit!”.
Ussilaka tilgutatud samas laadis informatsioon ärritas Pr Näsiniint ja ta solvus, et pr Palm julgeb arvustada tema isiklikult välja valitud ustavat töötajat. Kuidas juletakse nimetada tema favoriiti, kõige lojaalsemat käsuliinialluvat libekeelseks ja arenemisvõimetuks! Pr Ussilakk on ju ometigi temaga ühest mürktaimede kooslusest pärit! Ta on nii palju vaeva näinud ja juba ammu teinud esildisi pr Ussilaka looduskaitse alla kuuluvate taimede nimistusse määramiseks!
Pr Näsiniin leidis, et ta peab Palmist ülevaate saama ja otsustas ta oma luubi alla võtta. Kahjuks ei olnud Palmi võimalik korraga tervikuna vaadelda: altpoolt ei paistnud latv ja kaugusest ei olnud näha juurte olukorda! Pr Näsiniin tegi järelduse, et pr Palm on muutunud allumatuks ja ei paindu enam piisavalt madalale. Ta ei kuulnud enam palmiladvast kostvaid ideepuhanguid ning Palmi ja Näsiniine vahelised sõbralikud mõtetevahetused hääbusid. Juhatajana ei saanud Näsiniin sellist olukorda taluda, et tal oli raskusi Palmi poolt pakatavate projektipudemete enda korraldustekausta kogumisega. Eriti hull oli olukord koosolekutel – et teised töötajad allpool ka midagi aru saaks, oli sunnitud Palm rääkima ägeda häälega ja Näsiniin oli sunnitud lõpuks mürgiselt pritsima „Sina jää vait, nüüd räägin mina!”.
Peale seda üritas Pr. Palm end võimalikult kokku tõmmata ja tõmbas ladva küüru... Pikki aegu kummardus ta kramplikult ainult oma arvuti ekraani kohale, tegi kõik, mis kästud lausa maniakaalse järjekindlusega valmis igaks juhuks lausa öötundidel, et järgmisel varahommikul ülespoole pillutud lisatööülesanded ei segaks kavandatud üldpildi harmoonia saavutamist.
Palm tegeles pikka aega eneseanalüüsiga ja jõudis lõpuks järeldusele, et ei ole võimalikki sulanduda põhjamaise kliimavöötme vaevakaskede hulka, sest tema geneetiline kood on loodud lõunapoolkera särava päikese ja kosutava troopilise niiskuse tingimustes. Kasvuhoone, milles ta töötas, hakkas ka madalaks jääma ja juurestik vajas juba pikemat aega uut kosutavat mulda...
Palm hakkas otsima endale suuremat potti ja kõrgemat/avaramat kontorit. Selleks asus ta usinalt õppima – kui aknaluugid lahti olid, sai ta napsata uusi erialateadmisi lausa sinetavalt silmapiirilt! Ta avardas oma suhtlusringi– internetivõrgustik võimaldas tal sõbruneda teiste eksootiliste puudega ja ta mattus oma erialakaustade taha peitu. Ta rabas vaheldumisi töö- ja õpingutetsüklis, töörohked päevad kestsid normaaljuhul 16 tundi, eksamisessioonidel jäi vahele mõni öötund. Ega diplomgi kergelt tulnud, sellele keskendumiseks võimalusi polnud, sest see tuli teha segiläbi tööülesannete ja viimaste eksamitega.
Lõpuks, kui kool läbi sai, asus Palm hooga õpitut rakendama ja siis hakkas juhtuma kummalisi asju. Kõigepealt ehmatas Palm, et tal polegi tööplaane täites kergemaks läinud! Ikka oli vaja õhtuti töötada ja tuline kiire oli ikka. Pr Palm hakkas mõtteid mõlgutama oma töökorraldusliku olukorra üle ning üritas sel teemal ka sõna võtta. Pr Näsiniinele see sugugi ei meeldinud, sest tema oli kehtestanud vaikiva perioodi, kus oli ette nähtud, et Pr Palmi iga lehe küljes peab välja paistma ainult pr Näsiniine õis.
Palm ei olnud märganudki, et põhimetsaülem oli seadnud prioriteediks laante ümberistutamiste ja noorendamiskuuri läbiviimised.
Lepad langesid nagu loogu, pajud paindusid, okaspuud tehti kohe halgudeks, põõsad juuriti välja. Vallandamiste ja koondamiste laine oli nii mõjukas, et Sarapuudki igaks juhuks pähkleid lehtede varju peitsid.
Pr. Jasmiingi peitus laanesüdamikku ja lootis, et tema hallata olev salutukk jääb äkki puutumatuks. Jaga ja valitse meetoditega kultuuristatud pensioniealiste paljunäinud jändrikega oli lihtne ja neile tugikeppide sidumine lahutas tükk aega pr. Näsiniine meelt. Aga see kohutav Palm! Ikka paistab kaugele välja! Ja nüüd on veel hakanud hädaldama, et ta vajab ergonoomilisi töötingimusi! Räägib mingitest töötervishoiunormidest, kurdab sundasendis küürutamise tagajärjel tekkinud radikuliidivalusid, esitab taotlusi nägemisteravust korrigeerivate prillide kompenseerimiseks ja tagatipuks kritiseerib veel töökorraldust ka! Temal pidavat deadline´ idest latv krussis olema! Sonib veel pealegi läbisegi mingist multimediaalsusest, hüperreaalsusest, Baudrillardist ja kultuuriturundusest!
Kas välja juurida või latva kärpida? Kõigepealt koristagu oma „isiklikud asjad” eest ära – erialakirjandus ja -manuaalid, õppetöö konspektid ja loomingulised tööd olgu kabinetipinnalt koristatud! Siis pääseb ometigi tüvelegi ligi ja äkki saab mõne mahlase kookospähkligi veel kätte...
Sundasendis töötamisest radikuliidivaevustes Palm ei jõudnud ühel päeval enam hiirepatjagi enam silitada. Tervisehädadest hirmunud Palm võttis julguse kokku ja küsis uut suuremat potti, et valudest lahti saada ja juhtis tähelepanu sellele, et kui ta end kogemata sirgu ajab, võivad tema ladva kohal asuvad klaasid puruneda.
„Kas sa seda ei tea, et kui meie asutuses keegi midagi nõudma hakkab, lastakse ta ju lahti!” ütles pr Näsiniin Palmile ja viskas palmi poolt esitatud prillide kompensatsiooni taotluse ja kontorimööbli kataloogi ühel kenal reedeõhtul tagasi.
Palm veetis puhkepäevad unetuna, krampus veel nädalakeseks kuvariekraani külge, lootis päästvale talvepuhkusele, aga kui pr Näsiniin ütles Palmile telefonitsi, et „mind ei huvita sinu tervisehädad ja mul ei ole aegagi su hädaldamist kuulata”, oli Palm sunnitud raviprotseduuridele pääsemiseks haiguslehele jääma.
Siis läks Salus tormiseks ja seda risu ja tormimurdu ei suuda keegi niipea koristadagi.
Rajust räsitud Palm sai lõpuks haiglavoodis lamades tugevat kosutust, tilkhaaval väetati tema elumahlu ja ta kosus niivõrd, et arvas, et teda tormid enam ei murra.
Aga murdis hoopiski täielik vaikus ja tühjus... Palmi tabas šokk, kui ta oma „kabineti” tühjana eest leidis – ei arvutit, ei kaustu, ei miskit, mis oleks meenutanud, et ta seal kunagi kügeles...
Palm küünitas vaatama, kuhu ta töövahendid on kadunud – ja siis läks aken katki. Nüüd nõutakse Palmilt seletuskirju töösisekorra eeskirjade ja ohutusjuhendite eiramise kohta.
Vahepeal oli välja töötatud uus agraarplaan – Palmile oli esimesse kasvuhoonesse vanadest laudadest kokku klopsitud suurem pott ja tal kästi end sellesse ära mahutada. Kui Palm julges haliseda midagi töökeskkonna riskianalüüsist ja ergonoomianõuetest, siis anti selgelt mõista, et mine migreeru oma Lõunamaale, meie jääajatingimustes ei ole rahalisi vahendeid ja üleüldse vaata, kuidas Lepad nurisemata hakkama saavad!
Palmile laoti iga päev ette uued salusisesed korraldused ja Näsiniin näris iga päev tööülesannete ebapiisava täitmise pärast – kolme päevaga pidi Palm üle andma oma viie aasta jooksul tehtud kavandid, eskiisid
Nüüd loeb Palm lehti – kontrollib oma räsitud rootse ja loodab kevadpäikese parandavale jõule ning loeb ajakirjandusest tööpakkumiste rubriike.
Aga õnneks oli ta esimeste tormihoiatuste aegu lugema hakanud ka raamatukaante vahele talletatud lehelugusid – Vallo Nuusti „Kuutunnel” ja Mart Kivastiku „Presidendi lapsed” sattusid talle ette õnneliku juhuse tõttu. Hingevalus ringi kõikudes oli parasjagu hulganisti Tartu Kunstikuu üritusi, mille kaudu sattus ta ootamatult jälle tudengirolli. Saksa kunstniku Frank Poppi nn „prügikastikunsti”, st nn äraviskamisele määratud asjadest uue töötuba andis talle kõigepealt luges ta läbi



Palm otsib nüüd uut „palmihoonet”, ta aastate jooksul kogutu ja loodu on hetkel laiali pillutud vähemalt viide kohta:
nr 1 kasvuhoone, kus katusekorruse kolmest klaasseinast leegib kõrvetav kevadpäike lamellkardinate triibustikuna varahommikust hilisõhtuni ja temperatuur koos kompuutersoojendusega on isegi subtroopilisele Palmile kõrbeliselt väljakannatamatu ning suletud akendestki sisse pihkuv kogu suure maja kanalisatsioonilehk hingamiseks;
nr 2 kasvuhoone, kust Palm ikka veel oma laiali pillutud asju taga otsib ja kempleb Jasmiiniga nagu Andres ja Pearugi ühise kraavi kaldal, küsides kuhu kadus mõõdulint
nr 3 samas majas asuv aga võõraste lahkusest laenutatud keldrinurk, kus transpordikonteinerisse olid vangistatud erialakirjandus segiläbi aastate jooksul tehtud kujundustööde ja vahetusjalatsitehunnikuga
nr 4 Tähtvere pealtnäha suurejooneline ja ruumikas pesa, kus seespool hetkel „karkudega” tuleb asjadest üle hüpata ja kus puudub lootus, et üle ukse rahakas klient taipaks sisse astuda
nr 5 kesklinna renoveerimisootel majas asuv ateljeeruum, kuhu ärklikorruse keerdtreppi pidi peab Palm ise oma sõprade abiga tagasi tirima tööandjale oma heatahtlikkusest 5 aastaks laenutatud veneaegsed lauatantsulegi vastupidavad töölauad, siis kui need nr 2 kasvuhoonest tänavale visatakse. On üks ütlus, et „ülim kaif on juua külmas toas lehkava vatiteki all üksinda sooja viina”. Kas tõesti peaks seal kütteta katusekambris seda proovima kogu selle kliimavööndite vahetuse talumiseks ja unustuseks?

Nr 0 on hetkel kõigi nende summa